Pдrnu Sьtevaka Humanitaargьmnaasium
Saksamaa lahingulaevad
Aastatцц
Roman Belogurov
Secunda loodus
Juhataja: Rainer Saks
Pдrnu 1999
Saksamaast
Vastavalt Versilles’ lepingu otsusele anti suurem osa Saksamaa 1 maailmasхja aegsest laevastikust ьle vхitjariikidele. Saksa laevastikul lubati pidada vaid 6 soomuslaeva, 6 kergeristlejat, 12 hдvitajat, 12 torpeedopaati ja sellist hulka traalerid, mis oli vajallik ьmbritsevate merealade puhastamiseks miinidest. Kхik Saksa allveelaevad tuli дra anda vхi hдvitada ja uute allveelaevade juurdeehitamine oli keelatud.
Sakslased jдtsid tхepoolest esialgu alles kuus soomuslaeva. Uues sхjalises situatsioonis vхis neid kasutada kui ujuvpatareisid, mitte kui laevu, millega merelahinguid pidada. Kergeristlejaid jдi 1 maailmasхja jдrgsesse Saksa laevastikku millegipдrast siiski kaheksa – kaks ьle lubatud arvu.
2 maailmasхja alguseks oli eelnimetatud laevadest alles veel vaid kaks soomuslaeva – ”Schlesien” ja ”Schleswig-Holstein”, mida kasutati suurtьkiхppelaevadena. Kхik kaheksa 1 maailmasхja aegset kergeristlejat olid vahepealse 20 aastag kas sulatusahjudesse rдnnanud vхi kai ддres roostetavateks ujuvkasarmuteks saanud. Vahepeal aga oli ehitatud kuus uut kergeristlejat , mis kхik kandsid Saksa linnade nimesid. Neist esimesena sai 1925. aastal valmis ”Emden”.
Aastail 1929-1930 said valmis kolm kergeristlejat: ”Karlsruhe”, ”Kцningsberg” ja ”Kцln”. Nende pikkus oli 174 meetri ja relvastatud olid need ьhesa 150-mm suurtьkiga. Lisaks 63000-hobujхulistele auruturbiinile, mis andsid neile laevadele kiiruseks kuni 32 sхlme, olid selle seeria kergeristlejail abijхuseadmeiks veel 1800-hobujхulised diiselmootorid. Need olid tunduvalt vдiksema kьtusekuluga kui auruturbiinid ja nende abil vхis laev 10-sхlmilise kiirusega lдbi sхita kuni 10000 meremiili (18500 km). Laevade veevдljasurve oli 6650 tonni, kuid kuna Versailles’ lepinguga oli mддratud, et Saksa laevastiku kergeristlejate veevдljasurve vхi olla kuni 6000 tonni, siis oma uute ristlejate seesugusest veevдljasurvest sakslased ametlikult teatasidki.
Aastail 1931 ja 1935 said valmis veel kaks kergeristlejat – ”Leipzig” ja ”Nьrnberg. Olles ligikaudu samade mххtmete ja pхhirelvastusega nagu eelmise seeria laevadki, oli neil rohkem хhutхrjerelvastust ja eelmistest erinev jхuseade, mis koosnes 60000-hobujхulistest turbiinidest ja 12400-hobujхulistest diiselmootoreist.
Aastail 1928-1932 alustati Saksamaal kolme sхjalaeva ehitamist, mis ьldlevinud pхhimхttest lдhtudes ei mahtunud ьhtegi tolleaegsesse laevaklassi. Need olid raskeristleja mххtudega laevad, mille pearelvastuseks oli kuus 280-mm suurtьkki kahes soomustornis. Sakslased ise nimetasid oma loomingu soomuslaevadeks (Panzerschiff), inglased aga mхtlesid nende jaoks vдlja naljatermini – pocket battleship – taskulahingulaev. See nimetus lдks kдibele paljudes keeltes, ka eesti keeles. Kuna Versailles’ lepinguga oli Saksamaa lubatud ehitada soomuslaevuveevдljasurvega kuni 10000 tonni, siis nende laevade sellisest veevдljasurvest ametlikult teatatigi. Tegelikult oli kahe esimese laeva – ”Deutschlandi” ja ”Admiral Scheeri” tдelik veevдljasurve 15800 tonni, seeria viimasel laeval ”Admiral Graf Speel” koguni 16200 tonni. ”Deutschland” sai valmis 1933, ”Admiral Scheer” 1934 ja ”Admiral Graf Spee” 1936. Jхuseadmeiks olid taskulahingulaevadel diiselmootorid, mis vхimaldasid ”Admiral Scheeril” ja ”Admiral Graf Speel” tдiendava tankimiseta lдbi sхita kuni 19000 miili (35000 km), ”Deutschlandil” aga koguni 21500 miili (40000 km). See on keskeltlдbi kaks korda rohkem, kui oli tolleagsete tavapдraste – auruturbiinide ja хlikьttega lahingulaevade lдbisхidukaugus.
Pдrast natside vхimuletulekut sai Saksamaa vдlispoliitika ьheks pхhiliseks survesuunaks Versailles’ lepingu sхjaliste kitsenduste kaotamine. Ja 18. juunil 1935 sхlmitigi Londonis Inglise-Saksa merevдekokkulepele, mis tьhistas senised Saksa laevastikku kammitsenud piirangud. Inglismaa andis oma nхusoleku, et Saksamaa vхib ehitada endale pealveelaevastikku, mille tonaaz oleks 35% Inglismaa pealveelaevastiku kogutonnaazist, ning allveelaevastiku, mille tonaaz oleks 45% Inglismaa allveelaevastiku kogutonnaazist.
Tegelikult oli Saksamaa oma uut laialdast laevaehitusprogrammi alustanud juba enne merevдekokkuleppe sхlmimist. Allveelaevu hakati ehitama ilmselt juba 1934. Aastal, sest esimene neist sai valmis vaid 11 pдeva pдrast merevдekokkuleppe sхlmimist – 29. juunil 1935.
Londoni lepe andis Saksamaale хiguse ehitada kaks 35000-tonnise veevдljasurvega lahingulaeva. Uute lahingulaevade ehitamisega tehti algust 1936. aastal ja need olid juba tхsised laevad, mis said endale kaheksa 381-mm peakaliibrisuurtьkki. Vettelaskmisel ”Bismarck” ja ”Tirpitz” nimeks saanud laevad olid sхja algul veel ehitamisel ja valmis said need alles vastavalt 1940. ja 1941. aastal. Ja muidugi pole ime, et needki laevad osutusid lubatuist veidi kopsakamaiks – ”Bismarcki” tдisveevдljasurveks sai ligi 51000 ja ”Tirpitzil” koguni ligi 53000 tonni.
Londoni lepe lubas Saksamaal ehitada veel viis 10000-tonnise veevдljasurvega raskerislejat. Ja aastail 1935-1937 alustatigi viie risleja ehitamist, mis vettelaskmise jдrjekorras said nimeks ”Admiral Hipper”, ”Blьcher”, ”Prinz Eugen”, ”Seydlitz” ja ”Lьtzow”. Relvastatud olid need kьll Washingtoni konverentsi otsusele vastavalt, kuid kippusid jдlle lubatust suuremad tulema – tдisveevдljasurvega 18200-18400 tonni. Aga see selgus muidugi alles pдrast sхda- nagu teistegi suurte Saksa sхjalaevade puhul.
Sхja alguseks sai valmis ainult ьks raskeristleja – ”Admiral Hipper”. ”Blьcher” sai lahingukorda 20. septembril 1939 ja ”Prinz Eugen” 1. augustil 1940. ”Lьtzow” mььdi 1940. aastal suures sхprustuhinas Nхukogude Liidule, kus kandis esialgu ”Petropavlovski”, aastail 1944 – 1953 aga ”Tallina” nime. Ristleja oli Saksamaalt дra toodud ilma turbiinideta ja vaid osalise relvastusega ja nii ta jдigi, sisuliselt sai teda kasutada vaid ujuvpatareina. Seeria viiendast laevast – ”Seydlitzist” ьritasid sakslased sхja jooksul ehitada lennukikandjat, kuid see tцц jдi lхpetamata.
Allveelaevu jхuti Saksamaal sхja alguseks valmis ehitada 57. Neist 30 oli vдikesi (lдhitegevusallveelaevu), 18 keskmist allveelaevu ning 9 suurt ookeaniallveelaeva.
Kuni 1935. aastani kandis Saksamaa laevastik nimetust Reichsmarine, sealt alates Kriegsmarine. Laevastiku juhataja oli sхja algul 63-aastane suuradmiral Erich Raeder.
Inglismaa laevastik
Pдrast I maailmaasхja lхppu oli Inglismaal tohutu sхjalaevastik, kuhu 1919. Aasta 1. Jaanuari seisuga kuulus 33 lahingulaeva, 9 lahinguristlejat, 21 soomuslaeva, 114 ristlejat, 514 hдvitajat, 155 allveelaeva ning juba isegi 3 lennukikandjat.
Kui saabus rahuaeg, osutus suur osa neist laevadest tarbetuks ja nende ьlalpidamine (ka konserveerituina) riigieelarvele koormavaks. Pealegi oli suur osa laevu vananenud, eelkхige soomuslaevad ja torpeedopaadid.
Juba aastail 1920–1921 lammutati kaks lahingulaeva, erilise hoo sai Briti lahingulaevade lammutamine pдrast Washingtoni konverentsi. Sel konverentsil mддrati, et Inglismaa lahingulaevade ja lahinguristlejate kogutonnaaZ vхib olla 525000, ьle selle mддra olevad laevad tuli likvideerida. Ja nii lдkski aastail 1922 –1932 lammutamisele 17 Briti lahingulaeva ning kuus lahinguristlejat. Ьks lahingulaev mььdi Tšiilile, ьks lahingulaev uputati mдrklaevana teiste laevade suurtьkitulega ja ьks lahinguristleja uputati lihtsalt niisama merre. Paar lahingulaeva sai abilaevadeks ja tegevlaevastikku jдeti vaid kaks seeriat 381-mm suurtьkkidega relvastatud lahingulaevu, kokku kьmme laeva.
Alles jдeti ka kaks 381-mm suurtьkkidega relvastatud lahingurislejat – ”Renown” ja ”Repulse”.
Uute laevade poolest tдienes Briti laevastik kahe sхja vahel kahe lahingulaeva ja ьhe lahinguristleja vхrra. 1916. Aastal alustati nelja lahinguristleja ehitamist, kuid samal aastal toimunud Jььti merelahingus hukkus kolm Briti lahinguristlejat. Oli ilmne, et seni ehitatud lahinguristlejate kaitsekonstrktsioon on pхhjalikult puudulik. Esialgu ehitati siiski kхiki nelja alustatud lahinguristlejat inertsist edasi, kuid lхpetati siis 1918. Aastal kolme laeva edasiehitamine. Valmis sai vaid ьks - ”Hood”, millele pandi esialgse projektiga vхrreldes peale tдiendavalt 5100 tonni soomust. 1920. Aastal laevastikule ьle antud ”Hood” oli oma 44600-tonnise veevдljasurvega ning 263-meetrise pikkusega jдrgneva 20 aasta jooksul maailma suurim sхjalaev.
1922. aastal alustati Inglismaal kahe uue lahingulaeva ehitamist, mis said valmis 1927. Need – ”Nelson” ja ”Rodney” – olid Briti laevastikus ainukesed lahingulaevad, mis olid relvastatud 16-tolliste – 406-mm suurtьkkidega. Kхik ьheksa peakaliibrisuurtьkki paiknesid neil kolmes vццritekil lдhestikku asuvas soomustornis. Kuid nende laevade puuduseks oli nхrk jхuseade – vaid 45000-hobujхulise vхimsusega auruturbiinid andsid neile kiiruseks 23 sхlme. Tulevaste Saksa lahingulaevadega ei olnuks neist vхiduajajaid. Kuid arvestagem, et see oli aeg, kus inglased olid veel kindlad, et mingeid Saksa lahingulaevu ei saagi olema.
1937. aastal pandi Inglismaal kiilud maha viiele uuele lahingulaevale, mille nimedeks pдrast valmistamist said ”King Georg V”, ”Prince of Wales”, ”Duke of York”, ”Anson” ja ”Howe”. Millegipдrast relvastati need muidu korralike kaitsekonstruktsioonidega laevad 356-mm suurtьkkidega, vдiksematega kui kхigil eelmainituil. Kхik selle seeria lahingulaevad said valmis juba sхja ajal, aastail 1940 – 1942.
Lennukkikandjaid oli Briti laevastikus II maailmasхja algul seitse – ”Ark Royal”, ”Argus”, ”Courageous”, ”Eagle”, ”Furious”, ”Glorious” ja ”Hermes”. Neist ainult ьks – ”Ark Royal” – oli uus, 1938. Aastal valmis saanud laev, ьlejддnuist oli noorim 1924. Aastal valminud ”Hermes”, mis oli ьhtlasi esimene spetsiaalselt lennukikandjaks ehitatud laev Briti laevastikus. Ьlejддnud viis laeva olid I maailmasхja aegsed ьmberehitatud laevad. Sхja algul oli ehitamisel veel neli lennikikandjat – ”Illustrious”, ”Formidable”, ”Victorious” ja ”Indomitable”. Neist kahe esimese korpused olid juba vette lastud.
Ristlejaid oli Briti laevastikus I maailmasхja lхpul tohutu arv – 114. Kahe sхja vahel ьle saja neist lammutati, muudetati abilaevadeks vхi ujuvkasarmuiks. II maailmasхjast vхttis osa vaid kьmmekond I maailmasхja lхpuaastail ehitatud kergeristlejat.
II maailmasхtta astus Inglismaa 64 ristlejaga. Neist 17 oild raskeristlejad, mis jagunesid kolme tььpi. Kaks otse pдrast I maailmasхda ehitatud laeva – ”Frobisher” ja ”Hawkins” – olid relvastatud vanamoeliste kaitsekilpidega varustatud 191-mm suurtьkkidega, mis asusid igaьks omaette pццrdalusel. Alates 1928. Aastast hakkas Briti laevastikku jхudma 203-mm suurtьkkidega relvastatud ristlejaid, mille suurtьkid olid paarikaupa soomustornides. Kaks ristlejat – ”Exeter” ja ”York” – olid relvastatud kuue 203-mm suurtьkidega, kolmteist ”Country”-klassi ristlejat aga kaheksa samakaliibrilisega. Muide ”Country”-nimelist ristlejat ei olnud tegelikult olemas, see sхna tдhendab inglise keeles krahvkonda ja sellesse klassi kuulus kьmme Inglismaa krahvkondade nimelist ristlejat: ”Kent”, ”Norfolk”, ”Suffolk” , ”Berwick” jne.
Kergeristlejaid oli II maailmasхja alguseks Briti laevastikus 47. Neist 25 olid vanamoelised, aastail 1917 – 1926 ehitatud laevad, mis olid relvastatud ьksikult asetsevate, kaitsekilpidega varustatud 102-, 127- vхi 152-mm suurtьkkidega. 22 laeva olid aga moodsad, soomustornides asuvate 152-mm suurtьkkidega relvastatud ristlejad, mis hakkaid laevastikku ilmuma alates 1933. Aastast.
Inglismaa laevastik koosnes mitmeist laevastikukoondistest, mis paiknesid ьle kogu maailma. Suurim laevastikukoondis oli Inglismaa koduvetes baeeruv Home Fleet, mida juhatas admiral Charles M. Forbes.
Saksa lahingulaevade ookeaniretked
22. jaanuaril 1941 lдksid Kielilst merele Saksa lahingulaevad ”Gneisenau” merekapten Faini juhatusel ja ”Scharnhorst” merekapten Hoffmani komando all. Lahingulaevade paari ьldjuht oli seekord viitseadmiral Gьnter Lьljens. Algas operatsioon ”Berlin” – ”Gneisenau” ja ”Scharnhorsti” kahekuuline retk mццda Atlandi ookeani Briti saari varustavate laevade hдvitamiseks.
Pхhjamerele jхudnud, sхideti esialgu piki Norra rannikut pхhja poole, seejдrel aga pццrduti jдrsult edelase, et piki Islandi lхunarдnnikut Grццnimaa vetese jхuda. Kuid Islandi lхunatipu lдhedal satuti Briti valveristlejale ”Naiad” ja pццrduti tagasi. Muidugi ei olnud 133-mm suurtьkkidega relvastatud kergeristleja mingiks takistuseks 280-mm suurtьkkidega relvastatud lahingulaevadele, asi oli muus – sakslased tahtsid avaookeanile jхuda mдrkamatult. Sakslased avastasid Briti valveristleja raadiolokaatoriga ja lootsid, et see neid veel mдrganud ei ole. ”Naiadilt” aga mдrgati tulijaid siiski ja teatati sellest oma laevastikujuhatusele. Inglise laevastik alustaski ettevalmistusi Saksa lahingulaevade jahtimiseks, kuid kuna ”Naiad” kaotas mдrgatud laevad silmist, lхpetati selleks korraks ka jahiettevalmistused.
”Gneisenau” ja ”Scharnhorst” aga sхitsid sel ajal tuhantkond kilomeetrit tuldud teed tagasi ja jхudnud Norra mere keskele, pццrdusid pхhjakursile.
Greenwich’i merediaani lдhedal sхideti ьle pхhja polaarjoone ja Jan Mayeni saart lддnde jдttes liiguti Jддmerele, kuni jддpirini umbes 74 pхhjalaiusel. Sealt edasi liiguti piki jддpiri lддnde, seejдrel aga piki Grцnimaa rannikut edelase.
5. veebruaril jхuti Grццnimaa lхnatipu juurde, kust pццrduti kagusse ja jхuti kolm pдeva hiljem Kanada – Inglilsma laevateele. Ja seal nдis, et tuligi vastu tхeline saak – Halifaxist vдljunud konvoi HX 106. ”Gneisenau” ja ”Scharnhorst” lahknesid, et rьnnata konvoid nii pхhjast kui lхunast. Kuid siis jдrsku selgus, et konvoiga on kaasas vana, 1 maailmasхja aegne lahingulaev ”Remilles”. Admiral Lьtjens oli aga Saksa laevastiku juhatajalt admiral Raederilt saanud kategootilise instruktsiooni, et 381-mm suurtьkkidega relvastatud lahingulaevade ja lahinguristlejatega ei tohi ta mingil juhul lahingusse astuda. Ja nii tulgi konvoi HX 106 rahule jдtta.
Admiral Lьtjens vхttis oma terashiiglastega nььd kursi loodesse ja jхudnud uuesti Grццnimaa lхunatipu juurde, vхttis tanklaevadelt kьttust. Seejarel sхtis ta lхunase ja pццrdus uuesti Kanada – Inglisma laevateele. 22. veebruari hommikul kohatigi seal kolme kaubalaeva ja kahte tanklaeva, mis liikusid ilma sхjalaevade saateta. Loomulikult lasti kхik laevad pхhja.
Pдrast seda likusid ”Gneisenau” ja ”Scharnhorst” edasi lхunasse, vхtsid 27.-28. veebruaril vastusхitnud tanklaevadelt veel kord kьtust ja pццrdusid nььd Aafrika, tдpsemalt Mauretaania rannikule. Seal kohatigi uut konvoid, kuid sellel oli kaitseks kaasas Briti lahingulaev ”Malaya”.
Admiral Lьtjens pццras oma laevad loodesse. 9. mдrtsil kohati ьksikut Kreeka kaubalaeva “Marathon” ja lдhemal asuv “Scharnhorst” laskis selle pхhja.
Paar pдeva hiljem vхtsid Saksa lahingulaevad kursi kхige tihedam liiklusega Euroopa – Ameerika laevateele. Ja seal satugi tхsiselt suurele saagile – 15. ja 16. mдrtsil uputati kokku 16 laeva, mis olid oma konvoidest maha jддnud ja nььd ьksikult ja grupikaupa sakslaste suurtьkitorule ette tossutasid. Korraks nдhti kaugelt ka Briti lahingulaeva “Rodney”, kuid selle 16-tollise suurtьkkidele ette muidugi ei tikutud. “Rodney” 23-sхlmiline maksimaalkiirus aga ei lasknnud sel mхeldagi 31-sхlmelist kiirust arendavate Saksa lahingulaevade jдlitamisele.
17. mдrtsil sai admiral Lьtjens kдsu reid katkestada. Seda ta tegigi ja sхitis 22. mдrtsil sisse Prantsuse sadamasse Bresti. Kahekuulise reidi tulemused oli “Gneisenau” ja “Scharnhorst” uputanud 22 laeva kogutonnaziga 116000 brt. Vдhe sellest, neil хnnestus segi ajada Kanadast Inglismaale siirduvate konvoide graafik, mis tekitas Inglise majanduse tхsiseid hдireid.
”Hoodi” ja ”Bismarcki” hukkumine.
Samal ajal kui “Gneisenau” ja “Scharnhorst” mццda Atlandit tiirutasid, tдienes Saksa laevastik uue lahingulaevaga. See oli “Bismackiga” sama tььpi “Tirpitz”, mis sai lahingukorda 25. veebruaril 1941. Seega oli nььd Saksa laevastikul neli moodsat lahingulaeva ja Saksa laevastiku juhatusel tekkis kange tahtmine teha ьks tхsine reid, kus enam ei pruugiks Briti lahingulaevade ja lahinguristlejate jдmedate suurtьkkitorude eest arglikult pageda. Vдrskelt valminud “Tirpitz” otsustati seekord siiski veel koduvetesse harjuma jдtta ja merele minna “Bismarcki”, “Gneisenau”, “Scharnhorsti” ja ristleja “Prinz Eugeniga”. Staabipaberitel kandis plaaneritud reid nimetust “Rheinьbung” – “Хppus Reinil”. “Bismarck” ja “Prinz Eugen” pidid merele minema Gotenhafenist “Gneisenau” ja “Scharnhorst” Brestist. Kokku pidi saadama alles Atlandil.
Vдljasхit sellele operatsioonile oli mддratud 4. Maile, seega saanuksid “Gneisenau” ja “Scharnhorsti” mehed vahepeal poolteist kuud kindlat maad all tunda.
Aga plaan paberil ei tдhenda veel seda, et nii lдhebki. Nii ka seekord. 6. Aprillil tegi Inglise lennuvдgi хhurьnnaku Brestis seisvatele Saksa lahingulaevadele ja “Gneisenau” sai lennukitorpeedo tabamuse paremasse pardasse just arhtrisuurtьkitorni ette. Lisaks augule korpuses kхverdusid ka kaks sхuvхlli ja laev vajas pхhjalikku, kuudepikkust remonti.
23. aprillil aga sхitis ristleja “Prinz Eugen” omakorda tхenдolist Inglise pдritoluga magneetmiinile ja sai vigastuse, mille parandamine vхttis aega mitu nдdalat. Sellega oli aga juba 4. mai, “Rheinьbungi” alguspдev mццdas.
Saksa merevдe staabis Seekriegsleitung’is tuli operatsioon “Rheinьbung” uuesti pхhjalikult lдbi vaadata. Lisaks eespool nimetatud “Gneisenau” ja “Prinz Eugeni” vigastusele osutus lahinguvхimetuks ka “Scharnhorst”. Tal oli mingi hдda turbiinides, mis samuti vajas mitmekuulist remonti. Seega oli mддratud tдhtajal lahingukorras vaid lahingulaev “Bismarck”, mis seisis Gotenhafenis. Maikuu esimesel dekaadil pidi korda saama ka Gotenhafenisse tulnud “Prinz Eugen”. Need kaks laeva, kaks korda vдhem esialgu planeeritust, jдidki nььd “Rheinьbungi” lццgijхuks. Peale “Bismarcki” ja “Prinz Eugeni” pidid merele minema veel viis tanklaeva ning kaks kuivlastilaeva, et varustada sхjalaevu avaookeanil.
12. mai ennelхunal ilmus mereleminekuks valmistuvaid sхjalaevu inspikteerima kхrge komisjon, kхrgem vхimalikest: Hitler, laevastiku juhataja admiral Raeder, feldmarssal Wilhelm Keitel ja hulk muid ьlitдhtsaid valitsus- ja sхjavдejuhte. Hitler oli laevastiku asjades vхhik, kuid talle meeldisid suured sхjalaevad. Ka “Bismarcki” ja “Prinz Eugeniga” jдi ta rahule ning andis loa neil merele minna.
Hiigellaevad sхitsid Gotenhafenist vдlja 18. Mail. Nende juhatajaks oli jдllegi mддratud admiral Lьtjens, kes oli oma lipu lasknud heisata muidugi “Bismarckil”. Vahetult oli aga “Bismarcki” komandцriks merekapten Lindemann, “Prinz Eugenil” merekapten Brinkmann”.
Kaks pдeva hiljem sхitsid Lьtjensi laevad Taani vдinade, kus neid mдrgati Rootsi ristlejalt “Gotland”. Peagilдks sellest Londoni poole teele Stocholmis elava Briti merevдeataS!ee S!ifreeritud telegramm. Nььd lasksid britlased oma masinavдrgikдima, et Saksa laevade edasisel liikumisel silma peal hoida. 21. mail keeras admiral Lьtjens oma laevadega sisse Bergeni lдhedal olevasse Korsfjordenist ja samal pдeval lendas sealt ьle Briti luurelennuk ning pildistas tulijaid. Tдiendanud oma kьtusevaru, vдljusid Saksa laevad sama pдeva hilisхhtul Korsfjordenist ja vхtsid kursi ьle Norra mere loodesse.
Home Fleet’i uus juhataja admiral John Tovey seisis sel ajal oma lipulaeva lahingulaev “King George V”-ga Scapa Flow’s. Talle laekunud ettekannetest selgus, et Saksa kaugluurelennukid “Focke-Wulf 200” on viimastel pдevadel ilmutanud elavat huvi nii Islandi ja Grццnimaa vahel oleva Taani vдina kui ka Scapa Flow’ merevдebaasi vastu. Teade “Bismarcki” ja “Prinz Eugeni” mereminekust pani need sьndmused omavahel sidemesse: oli ilmne, et Saksa laevad ьritavad minna Atlandile, Scapa Flow’d aga jдlgitakse selleks, et silma peal hoida seda ьritust segada vхivatel Briti lahingulaevadel ja lahinguristlejail. Tuletame meelde, et Saksa – Vene sхda veel ei kдinud, jдrelikult ei olnud ka Venemaad varustavaid konvoisid Grццni ja Norra merel. Pхhja-Ameerika ja Euroopa vahelilsel Pхhja-Atlandi alal oli aga sel ajal teel 11 konvoid. Neist kuus olid tooraine- ja tehnikalistiga teel Ameerikast Inglismaale, viis aga olid vдlja sхitnud Ingllismaalt. Viimastel oli eriti vддrtuslik konvoi, mis vedas sхdureid ja sхjatehnikat Lдhis-Itta.
Saanud teate, et Saksa laevad on judnud Bergeni lдhedele, hakkas admiral Tovey valmistuma “Bismarcki” ja “Printz Eugeni” kinnipььdmiseks. Juba keskццl vastu 22. Maid sхitsid Scapa Flow’st Grццnimaa suunas viitseadmiral Lancelot Hollandi juhatusel teele lahingulaev “Prince of Wales”, lahinguristleja “Hood” ja kuus hдvitajat. 22. Mai хhtul tхstsid samas ankru ka admiral Tovey peajхud – lahingulaev “King George V”, lennukandja “Victorious”, neli ristlejat ja seitse hдvitajat. 23. Mail jдrgnes admiral Tovey laevadele veel lahinguristleja “Repulse”.
23. mail hakkasid hargnema otsustavad sьndmused seekordses meresхjaloos. Inglastel oli sel pдeval Fддri saarte ja Islandi vahel valves kolm kergeristlejat ning viis traalerit, Islandi ja sellest loode poole jддva, Grццnimaad ьmbritseva jддlaama vahel aga kaks raskeristlejat – “Suffolk” ja “Norfolk”. Kell 19.22 mдrgatigi “Suffolkilt” piki jддpiri kagusse rьhkivaid Saksa laevu. Sakslased “Suffolki” ei mдrganud, kuna see varjus kibekдhku udusse. Loomulikult anti “Suffolkilt” edasi raadioteade oma avastusest, kuid see ei jхudnud admiral Toveyni. Ei jхudnud sinna ka “Suffolkilt” tund aega hiljem antud teade, kui laev udust vдlja sхitis, et vastase asukohta tдpsustada. Tol ajal olid Taani vдinas kohtunud Inglise ja Saksa laevadel ka raadiolokaatorid, nii et ьksteist sai jalgida ka udus ja pimeduses.
Ьsna pea sattus Saksa laevadega kokku teinegi Briti ristleja – “Norfolk”. Vahemaa vastaste vahel oli vaid kuus miili ja “Bismarckilt” avati tuli. Need olid selle mereretke esimesed suurtьkilasud. “Norfolk” varjas end suitsukattega ja kiirustas tдiskдigul eemale, tabamusi ta ei saanud. Loomulikult andis ka “Norfolk” oma kohtumisest raadioteade ja sedapuhku jхudis see ka laevastiku juhataja admiral Toveyni, kes oli oma laevadega 1100 kilomeetri kaugusel sьndmuspaigast.
Nььd sai Home Fleet’i juhataja hakata juba konkreetselt plaani koostama. Ta kдskis kontradmiral Wake-Walkeril, kes kдsutas raskeristlejaid “Norfolk” ja “Suffolk”, jдtkata Saksa laevade jдlgimist, suurtьkilasu distantsile aga mitte minna. Admiral Holland aga vхis hakata rehkendama, kuhu kurss vхtta, et sakslasi kohata. Esialgne arvestus nдitas, et “Hood” ja “Prince of Wales” vхiksid “Bismarckile” ja “Prinz Eugenile” suurtьkitule distantsile saada 24. Mail kell 1.40. Admiral Holland otsustas, et lahingus asub ta nii “Hoodi” ja “Prince of Walesiga” tulistama “Bismarcki”, jдttes “Prinz Eugeni” Wake-Walkeri rislejate hooleks. Nii oleks inglastel mхlema Saksa laeva suhtes kahekordne suurtьkitule ьlekaal.
Aga nagu ikka kipub juhtuma heade sхjaplaanidega, ajas ka seekordse nurja juhus, хigemini хige mitu juhust. Kхigepealt kaotasid Wake-Walkeri ristlejad pдrast keskццd Saksa laevad oma radarite ekraanidelt. Merel algas tihe lumesadu ja ilmselt jдtkus sellset, et tolleagsete ebakindlate raadiolokaatorite tццd takistada. Admiral Holland aga arvas, et Saksa laevad on pццrdunud inglastest lahtirebimiseks tagasikursile, ja pццras oma laevad seniselt loodekursilt (mis teda otse Saksa laevade peale oleks viinud) pхhjakursile. Kursimuutuse ajal nдitas kell 0.17 uuel pдeval, 24. Mail.
Sхitnud tund ja klmveerand pхhja poole, pццrdus admiral Holland kell 2.00 “Hoodi” ja “Prince of Walesiga” jдrsult edelasse, Saksa laevade eelnevat mдrgatud kursile. Kaasasolnud hдvitajatel kдskis admiral Holland aga jдtkata sхitu pхhjakursil, sest seni poldud kadunud Saksa laevu avastatud.
Kell 2.47 sai ristleja “Suffolk” saksa laevad uuesti oma radari ekraanile. Selgus, et need ei olnud kurssi muutunud, vaid liikusid endiselt paraleelselt jддpiiriga edelasse. Admiral Holland kдskis tхsta oma laevade kiiruse 28 sхlmele – Saksa laevad osutusid Briti lahingulaevast ja lahinguristlejast eespool olevaiks ning liikusid peaaegu paralleelkursil, inglastest paarkьmmend miili loode pool.
Kell 5.30 saadi admiral Hollandi laevadelt radarikontakt Saksa laevadega. Et sakslastele lдhemale sхita, pццras Holland kolm minutit hiljem oma laevad 40 paremale. Ja juhtus nii, et selle kursinurga ja veel mхne дparduse tхttu kadus inglaste esialgu planeeritud kahekordne suurtьkitule ьlekaal olematusse. Vastaste lдhenemisnurgad olid sellised, et Saksa laevad said inglasi tulistada kхigist suurtьkitornidest, inglased sakslasi aga vaid vццritornidest. Ristlejad “Norfolk” ja “Suffolk” olid jддnud liialt kaugele ega vхtnudki peatselt algavast lahingust osa.
Kell 5.52 tehti mхlemalt poolt esimesed lasud. Vahemaa vastaste vahel oli sel ajal 24 kilomeetrit, kuid see vдhenes pidevalt. Lahingusse astudes sхitis “Prinz Eugen””Bismarckist” eespool ja seetхttu peeti admiral Hollandi lipulaeval “Hoodil” eespool sхitvat laeva “Bismarckiks”. Admiral Holland kдskis oma laevadel oletava Saksa lipulaeva pihta tule avada ja sai oma eksitusest aru alles mхned sekundid enne esimest kogupauku. “Prince of Walesil” taibati kohe, et “Bismarck” on tagumine vastaslaev, ja vaatamata admiral kдsule sihiti oma torud tхelisele “Bismarckile”. Juba esimese kogupaugu ajal aga kiilus “Prince of Walesil” ьks vццrisuurtьkk kinni ja nii vдhenes inglaste poolel lahingus osalevate torude arv veel ьhe vхrra.
Admiral Lьtjens kдskis mхlemal oma laeval tulistada inglaste lipulaeva “Hoodi”. Teisest vхi kolmandast sakslaste kogupaugust saigi “Hood” tabamuse keskossa, tal puhkes tulekahju хhutхrjesuurtьkkide laskemoonakeldri juures.
Kell 6.00 pццras admiral Holland oma laevad jдrsult vasakule, et suurendada vahemaad sakslasteni. Vahemaa vastaste vahel oli sallks ajaks vдhenenud 13 kilomeetrini ja oli karta, et selliselt vдikeselt distantsilt lastud soomustlдbistavad mьrsud lццvad tхesti lдbi Briti laevade tekisoomuse. Ja nii oligi. Pццrde ajal sai “Hood” uue tabamuse, seekord tхenдoliselt ahtrisuurtьkitornide laskemoonakeldrisse. Laevast lendas taeva poole tulesammas, mis muutus kohe mustaks suitsusambaks. Paari minutiga kadus “Hood” veepinnalt ja “Hoodi” kiiluvees sхitnud “Prince of Walesil” tuli kurssi muuta, et uppuvale vrakile mitte otsa sхita.
Sakslased koondasid nььd oma suurtьkitule “Prince of Walesile” ja see sai lьhikese aja jooksul kaheksa tabamust. Ьks mьrsk lхhkes otse sillal, ni et kхik, kes seal olid, said surma vхi haavata. Imekombel jдi tдiesti terveks vaid laeva komandцr kommodoor Leach. Lisaks sellele muutus mingi tehnilise rikke tхttu liikumisvхimetuks “Prince of Walesi” neljatoruline vццrisuurtьkitorn. Sellises olukorras pidas kommodoor Leach paremaks lahinguvдljalt eemalduda. Nii arvas ka ristlejal “Norfolk” asuv kontradmiral Wake-Walker, kes oli nььd jддnud Briti sхjalaevade vanemaks komandцriks. Sest admiral Lancelot Holland oli kadunud merepхhja koos “Hoodiga” nii nagu ka viimase umbes 1400-liikmeline meeskond (meresхjakirjanduses kohtab mitmeid erinevaid arve). “Hoodilt” pддsteti vaid kolm meest – madrus Tilburn, signalist Briggs ja meresхjakooli kursant Dundas. Ka “Hoodi” komandцr kommodoor R. Kerr oli oma laevaga kaasa lдinud.
Briti laevastiku ьhe tuntuima laeva hukkumine sundis Briti Admiraliteeti koondama kхiki kдepдrast olevaid jхude “Bismarcki” hдvitamiseks. Admiral Wake-Walker sai kдsu “Bismarcki” mitte radariekraanidelt kaotada, admiral Tovey vхttis oma laevadega suuna “Bismarcki” edasiliikumisteele ja sinnasamasse suundus veel hulk suuri sхjalaevu. Lahingulaev “Ramilles”, mis saatis konvoid Halifaxi, sai kдsu oma konvoid maha jдtta ja tulla “Bismarcki” jahtima, lahingulaev “Revenge” sai aga kдsu Halifaxi merele sхita. Giblartari sхitis ookeanile nn. Laevastikukoondis H, kuhu kuulusid lahinguristleja “Renown”, lennukandja “Ark Royal” ja kergeristleja “Sheffield”. Lahingulaev “Rodney”, mis asus Iirimaa ja Grццnimaa vahel, sai kдsu vхtta kurss edelasse. Ookeanil sхelus ka ristlejaid ja hдvitajaid ning Briti Admiraliteedi kavandavast klaperjahist “Bismarckile” vхttis ьhtekokku osa 5 lahingulaeva, 2 lahinguristlejat, 2 lennukikandjat, 12 ristlejat ja paarkьmmend hдvitajat.
“Bismarck” oli lahingus saanud 2–3 tabamust 356-mm mьrskudega, neist ьhe vццris olevasse kьtusetanki. See hakkas tugevasti lekkima, jдttes Saksa lahingulaeva kiiluvette selgesti nдhtava хlijдlje. Ьhtlasi vдhenes ka “Bismarcki” vхimalik sхidukaugus. Seetхttu otsustas admiral Lьtjens, et avaookeanile liitlaste laevu jahtima enam ei pьrgita, vaid vхetakse kurss Prantsusmaa rannikule St-Nazaire’i sadamasse. Sama pдeva хhtul kell kuus sхitsid “Bismarck” ja “Prinz Eugen” lahku. Seda selleks, et “Bismarcki” reetlik хlijдlg jдlitajaid vдhemalt “Prinz Eugeni” kannule ei juhataks. Et sakslasi vahetult jдlitavad admiral Wake-Walkeri ristlejad ei mдrkaks “PrinzEugeni” kadumist, pццras admiral Lьtjens “Bismarcki” jдlitajale vastu ja astus nendega tulevahetusse. Kumbki pool tabamusi ei saanud, kьll aga saavutas Lьtjens oma eesmдrgi – “Prinz Eugen” kaduski mдrkamatult silmapiiri taha.
24. mail pealelхunal andis admiral Tovey kдsu lennukikandjale “Victorious” sхita koos nelja ristlejaga 100 miili kaugusele Saksa laevadest ja rьnnata “Bismarcki” torpeedolennukitega. See laevadegrupp kontradmiral Curteisi juhatusel lisaks kiirus ja kell 22, kui “Bismarckini” oli jддnud veel 120 miili, tхusid lennukid хhku. Teele lдks ьheksa torpeedolennukit “Swodfish” ja kuus lennukit “Fulmar”. Viimastel ei olnud torpeedosid, need pidid tegutsema luurelennukitena. Vaatamata ццpimedusele ja vihmapilvedele, leitigi “Bismarck” ja pдrast keskццd saadi temasse ьks torpeedotabamus, mis, tхsi kьll, eriti rasket vigastust ei tekitanud. Pilkases ццs lendavad “Swordfishid” leidsid “Victoriousi” raadiomajaka jдrgi oma emalaeva ja maandusid хnnelikult; kadunuks jдi kaks “Fulmarit”.
Alanud 25. mail kell 1.00 oli “Bismarckil” veel ьks lьhike tulevahetus Wake-Walkeri ristlejapaariga. Sakslastel хnnestus jдlitajad kaugemale peletada ja kell 3.06 kaotasid need jдlle “Bismarcki” oma radariekraanidelt.
Briti kaugluurelennukid, lennukandjatel baseeruvad lennukid ning laevad otsisid “Bismarcki” meeleheitlikult. See aga suundus esialgu Hispaania ranniku suunas, et olla vхimalikult kaua vдljas Briti saartel baseeruvate luure- ja pommilennukiite tegevusraadiusest. 25. mail hommikul kella 10.30 paiku mццdus “Bismarck” admiral Tovey laevadegruppi ahtri tagant umbes 100 miili kauguselt. Veerand tundi hiljem sai admiral Tovey Londonist Admiraliteedist raadioteate, et Briti raadioluure on kinni pььdnud “Bbismarckilt” saadetud raadiotelegrammi ning selle jдrgi vдlja peilinud ta asukoha. See nдitavat, et “Bismarck” on ilmselt asunud suure kaarega tagasiteele, vхttes suunas Fддri saarte ja Islandi vahele. Muidugi keeras admiral Tovey nььd ka oma laevadel otsa ьmber ja kiirustas teatatud suunas teele. Sinnapoole pццrasid oma ninad jдrgnevail tundidel mitmed teisedki laevadegruppid.
Tegelikult oli aga Admiraliteedist saadud teade vale – kohalesaadetud lennukid ei avastanud vдljapeilitud ega selle lдhikonnas “Bismarckist” jдlgegi. Jдllegi jдi vaid ьle oletada, kuhu siis “Bismarck” ikkagi kursi on vхtnud. Suurem osa Admiraliteedi “helgeid pдid” kaldus nььd pдrast pikka analььsi arvama, et kьllap on “Bismarck” teel Prantsusmaa rannikule, sinna, kus “Gneisenau” ja “Scharnhorst” teda juba ees ootavad. Ja 25. mail хhtul kell kuus said ookeanil olevad Briti laevad uue instruktsiooni – otsida “Bismarcki” Bresti sadamasse viivalt laevateelt. Sellele suunale pццrdus ka Home Fleet’i juhhataja admiral Tovey oma lipulaevaga, kuid selleks ajaks oli ta “Bismarckist” 150 miili tahapoole jддnud. Muidugi ei teadnud admiral Tovey ise sellest.
“Bismarcki” avastasid inglased uuesti alles 26. mai hommikul kell 10.30. “Bismarcki” leidis luurevesilennuk “Catalina”. Saksa lahingulaevalt avati selle suunas tihe хhutхrjetuli, kuid vigastatud lennukilt saadeti radiogramm laeva koordinaatidega ja kursiga.
Osutus, et koondis H, kuhu peale lennukandja “Ark Royal” kuulusid mдletatavasti veel lahingurisleja “Renown” ja kergeristleja “Sheffield”, oli vaid 70 miili “Bismarckist” ida pool. Lahinguristleja “Renown” oli relvastatud kuue 381-mm suurtьkiga “Bismarcki” kaheksa samakaliibrilise vastu, soomuskate oli aga “Renownil” “Bismarcki” omast kindlalt хhem. Seetхttu ei usaldatud “Renowni” “Bismarckiga” kahevхitlusse saata. “Bismarcki” lдhedale saadeti hoopis risleja “Sheffield”, et see “Bismarcki” manццvreid oma raadolokaatoriga jдlgiks.
Kella 14 paiku startisid lennukikandjalt “Ark Royal” 14 torpeedolennukit ja vхtsid suuna “Bismarckile”. Lahingupalavikus aga satuti rislejale “Sheffield” ja lasti oma torpeedod selle peale vдlja. “Sheffieldi” mehed pддsesid siiski vaid paraja ehmatusega.
Sama pдeva хhtul kell kuus sai lahingulaev “Rodney” kokku admiral Tovey lipulaeva “King Georg V”-ga. “Bismarckist” asuti kirdes ja veidi tagapool. Lдheduses olid teatavasti veel lahingurisleja “Renown” ja lennukikandja “Ark Royal” ning need neli laeva olidki kхik need suured Briti sхjalaevad, mida “Bismarcki”-vastase lццgijхuna vхis arvestada. Sest kolm suurt laeva olid kьtusepuuduse дhvardusel jahi lхpetanud – lahinguristleja “Repulse” oli juba 25. mai lхuna paiku suundunud Islandile, lahingulaev “Prince of Wales” oli sama pдeva pealelхunast ja lennukikandja “Victorius” 26. mai lхunast vхtnud kursi sinnasamase. Lahingulaev “Ramilles” ja “Revenge” olid aga sadu miili “Bismarkist” ning Tovey laevadest lддne pool ja nende kohalejхudmisega lahingusse ei saanud arvestada. “Bismarcki” kaugus tema tхenдolisest sхidusihist Brestist oli aga selline, et ilmselt juba jдrgmise pдeva, 27. mai хhtuks olnuks ta kohal.
Arvestanud kхiki neid asjaolusid, tuli admiral Tovey pessimistlikule jдreldusele, et kui eeloleval ццl ei хnnestu “Bismarcki” kiirust vдheneda, siis jдrgmisel ei ole teda enam mхtet lahingulaevadega jдlitada – niikuini lдheb “Bismarck” eest дra!
Seepдrast tegid 26. Mail Ёhtul kella 20.47 ja 21.15 vahel “Arc Royali” torpeedolennukid uue rьnnaku “Bismarcki” vastu ja seekord oli see edukas – 13 vettelastud torpeedost tabasid kaks mдrki. Ьks torpeedo pхrkas vastu pardasoomust ega teinud laevale erilist viga, teine aga sattus ahtrisse, kus vigastas sхukruvisid ja roole. “Bismarcki” saatus oli otsustatud – ta kiirus langes ja manццverdusvхime vдhenes.
Vaevalt sai torpeedolennukite rьnnak lхpetada, kui pдrast 22.30 algas viie hдvitaja torpeedorьnnak “Bismarckile”. See oli 4. Hдvitajale flotill kommodoor Viana juhatusel, kuhu kuulusid Briti hдvitajad “Cossack”, “Maori”, “Sikh” ja “Zulu” ning inglaste poolt Poola eksiillaevastikule antud “Piorun”. Polteist tundi kestnud torpeedorьnnaku tulemusel sai “Bismarck” tхenдoliselt kaks torpeedotabamust, mis veelgi vдhendasid ta lahinguvхimet.
27. mai hommikul liikus “Bismarck” veel vaid vaevaliselt 8-sхlmelise kiirusega. Nььd хnnestus admiral Toveyl talle lahingulaevadega “King Georg V” ja “Rodney” lдhedale sхita. Kell 8.47 avati “Rodneylt” tuli, minut hiljem hakkasid paukuma ka Tovey lipulaeva suurtьkid ja veel minuti pдrast ka “Bismarcki” omad. Saksa sхjalaevad olid alati silma paistnud oma suutьkitule tдpsusega ja ka seekord nдis algul, et kohe-kohe saab “Rodney” pihta. Kuid siis hakkasid “Bismarcki” suurtьkitule tдpsus ja tihedus vдhenema. “Bismarck” sai ise tabamusi ja kella 10.15 paiku pхles ta juba nagu jaanituli.
Admiral Tovey kдskis suurtьkitule lхpetada. Kuna ka “Bismarckilt” enam ei tulistatud, sхitis talle lдhedale raskeristleja “Doorsethire” ja laskis Saksa lahingulaeva paremasse pardasse kaks ja vasukusse ьks torpeedo. Kell 10. 36 lдks “Bismarck ьmber ja uppus. Ellujддnud sakslased on vдitnud, et “Bismarck” ei uppunud mitte inglaste mьrskude ja torpeedode tagajдrjel. Ta olevat uputanud sakslased ise kingstonite avamisega, et laev inglaste kдtte ei satuks.
Koos “Bismarckiga” uppus 2303 elusat ja surnud saksa meremeest. Pддses vaid 115 meest. Neist 110 korjasid vдlja ristleja “Dorsetshire” ja hдvitaja “Maori”. Kolm meest vхeti hiljem Saksa allveelaeva U 74 ja kaks meest ilmavaatluslaeva “Sachsenwald” pardale.
Tallinnas elav vanahдrra Voldemar Grossberg mдletab omaaegsetest sхjamehelugudest, et hiljem olevat paar “Bismarcki” meeskonna liiget kummipaadis Prantsusmaa randa jхudnud, kuid sakslased olevat ise nad maha lasknud. Meestele pandud sььks, et nad oma laeva enne lahingu lхppu maha oli jдtnud, sest kust nad muidu terve kummipaadi oleksid saanud!
Samal ajal kui kдis eespool kirjeldatud klaperjaht “Bismarckile”, sхitis ristleja “Prinz Eugen” segamatult lхuna poole. 26. Mail jхudis ta 40 pхhjalaiusele Assooridest lддne pool, kus kohtus Saksa tanklaevaga. 4000 tonni kьtuse ьmberpumpamine vхttis aega mitu pдeva ja alles 29. Mail lдks “Prinz Eugen” teele ida poole. 1. Juuni хhtul jхudis ta Bresti.
“Gneisenau”, “Scharnhorst” ja “Prinz Eugen” sхidavad lдbi Inglise kanali
1942. aastal talvel, pдrast ebaхnnestunud pealitungi Moskvale, hakkas Hitler kartma vхimalikku Briti dessanti Norrasse. Et seda takistada, otsustas ta tuua Saksamaa sadamaisse ning saata sealt edasi Norra vetesse eelnevate seikluste tagajдrjel Prantsusmaa sadamasse Bresti kogunenud suured Saksa sхjalaevad – lahingulaevad “Scharnhorst” ja “Gneisenau” ning raskeristleja “Prinz Eugen”. Peale dessandiohu дrahoidmise kavatses Hitler neid laevu kasutada Nхukogude Liidu pхhjasadamaisse minevate konvoide purustamiseks.
Saksa merejхudude ьlemjuhataja suuradmiral Raeder oli selle plaani vastu, ta vдitis, et sel juhul hхlbustuks ja odavneks tunduvalt Inglismaa ja USA konvoiteenistus Atlandil, sest inglased ei pruugi enam oma konvoisid lahingulaevade ja lennukikandjatega saata. Kuid loomulikult jдi Hitleri sхna peale.
Fьhrer’i kдsu kohaselt tuli laevad Norrasse viia lьhimalt teed mццda – lдbi Inglise kanali, kuna traditsiooniline suure kaarega ьmber Inglismaa ja Iirimaa sхit oleks tдhendanud kaugelt suuremat kьtusekulu ja nagu nдitas “Bismarcki” hukkumise lugu, polnud kaugeltki ohutu. Seejuures arvestas Hitler, et suur osa teekonnast, mis jддb Inglismaa lдhivetesse, хnnestub lдbida ццpimeduse katte all, pealegi on sealsetes vetes talvel ka pдevad ajal tavaliselt halb nдhtavus.
Ьksikasjalise lдbitungiplaani, mis sai koodnimeks “Zerberus”, pidi koostama Brestis asuva eskadri juhataja, viitseadmiral Otto Ciliax. Ta valmistaski operatsiooni pхhjalikult ette. Brestist pidi teele asutama 11. Veebruaril kell 19.30. Sel ajal olnuks juba kьllalt pime, et laevade lahkumist ei mдrkaks Bresti lдhistel tiirutavad Briti luurelennukid ja allveelaevad. Kuna oli kuuloomise eelne aeg, polnud karta ka kuuvalgust. Pealegi langes farvaater enne lдbi traalida. Valgel ajal pidid suuri laevu vastase allveelaevade ja torpeedokaatrite eest kaitsma hдvitajad, torpeedokaatrid, allveelaevahдvitajad, valvelaevad ja valvekaatrid; pommi- ja torpeedolennukite eest aga hдvituslennukid. Tдhtsamatesse kursimuutmise kohtadesse tuli ankrusse panna kuus valvelaeva, mis olid raadiomajakaiks.
Sakslaste ettevalmistused Kanali lдbimiseks ei jддnud inglastele mдrkamata. Luurelennukeit nдhti traalereid tegutsemas faarvaatri traalimisel ning juba pandi lennukeilt ja miiniveeskjalt sakslaste poolt miinidest puhastatud teele Belgia ja Hollandi vetesse uusi magnetmiine. Lahinguvalmis seati torpeedo- ja pommilennukid, hдvitajad ja torpeedokaatrid. Kuid Saksa laevade vдljasхidupдeva inglased ei teadnud ja see otsustaski asja. Ja ega inglased olnudki pдris kindlad, et Saksa laevade tee just lдbi Inglise kanali lдheb. Ei vдlistatud vхimalust, et selle tee traalimine on vaid pettemanццver, tegelikult aga kavatsevad sakslased tungida lдbi Giblartari Vahemerre, toeks Itaalia laevastikule. Seetхttu seadis Giblartari baasis asuvate Briti merejхudude juhataja admiral James Somerville ka oma laevad lahinguvalmis.
11. veebruari хhtul, just enne planeeritud vдljasхitu, tegid Briti lennukid хhurьnnaku Bresti sadamale. Seetхttu laevade vдljasхit viivitus ьle tunni ja algas alles kell 20.45. Цц oli tхepoolest kottpime ja taevas pilvine. Kell 19.30 oli Bresti juures patrullival Briti luurelennukil radar rikki lдinud ja ta lendas baasi. Teda vдljavahetav lennuk aga jхudis kohale kell 21.30, kui Saksa laevad olid juba ьmber Ouessant’i saare kirdesse pццrdunud. Laevu ei mдrganud ka Ouessant’i saarest ida pool patrulliv luurelennuk, kuna ka sellel oli tol хhtul radaririke, ja merele vдljuvaid Saksa laevu ei mдrganud ka Bresti sadama ees vahti pidevalt Briti allveelaevast “Seelion”.
Sakslased liikusid algul lддnde ja siis kirdesse. Ees sхitis admiral Ciliaxi lipulaev “Scharnhorst”, selle jдrel “Gneisenau” ja lхpus “Prinz Eugen”. Suuri laevu saatsid esialgu kuus hдvitajat ja kolm torpeedopaati. Avamerel sхideti 27-sхlmelise kiirusega. Hommikul kella viie paiku mццduti Kanalisaartest pхhja pool ja kell 5.15 vхeti kurss otse itta.
Kell 9.15, kui laevad olid mццdunud Le Havre’ist, keerati jдrsult kirdesse. Hakati lдhenema Inglise kanali kitsamaile osale, Doveri vдinale, admiral Cillaxi eskaadri kaitset tugevdati kaheksa torpeedopaadi ning kьmme torpeedokaatriga. Kell 9.20 hakkasid Kanali kaldal olevad Saksa raadiojaamad segama Inglise radarijaamu. Kuna seda oli aga tehtud viimase paari nдdala jooksul hulk kordi, ei pццranud inglased sellele erilist tдhelepanu.
Umbes samal ajal avastasid kaks Dooveri vдina kohal patrullivat “Spitfire”-tььpi hдvituslennukit merel hulga vдikesi Saksa sхjalaevu. Kell 10.20 tegid inglased siin tдiendavad хhuluuret ja ьks “Spitfire’i” piloot kandis ette, et on avastanud 20 – 30 laevast koosneva konvoi. Saksa eskaadris oli sel ajal tхesti 30 laeva, kuid paistab, et Briti lendurid ei hiilanud sхjalaevade tььpide tundmisega. Kell 10.42 lendasid kaks “Spitfire’it” otse ьle Saksa lahingulaevade mastide.
Selleks ajaks oli ammu pдevavalge, kuid madal pilvitus ja halb nдhtavus. Ciliaxi laevade kohal tiirutas alatasa 16 Saksa hдvituslennukit. Kuna nende lennuaeg oli piiratud, vaheldusid nad pidevalt ja ьhtekokku oli operatsioonisks “Zerberus” eraldatud 250 hдvituslennukit. Ьks lennuvдeohvitser asus lipulaeval “Scharnhorst” ning laevastiku ja lennuvдe vahel oli seekord loodud korralik koostцц.
Alles kella 11.30-ks jхudsid inglased oma hдvituslendureilt saadud andmeid analььsides jдreldusele, et Dooveri vдina lдbivate laevade hulgas on ka lahingulaevad. Hakati valmistuma neile lццgi andmiseks. Kella kaheteistkьmne paiku aga lдbisid Saksa laevad vдina kхige kitsama osa ja hakkasid Inglismaalt eemalduma.
Nььd lхpuks lдks kдima ka inglaste sхjamasin. Kell 11.55 vдljusid Doverist merele viis torpeedokaatrit. Pool tundi hiljem jхudsid nad Saksa laevadeni, kuid neil ei jдtkunud surmapхlgust, et eskortlaevade rivist lдbi murda ja lahingulaevade lдhedale jхuda. Kaugelt vдljalastud torpeedodest ei tabanud aga ьkski madagi. Kell 12.25 saadeti merele veel kolm torpeedokaatrit. Need leidsid ettenдhtud piirkonnas vaid Saksa eskortlaevu, lahingulaevu ja ristlejat aga mite. Halvenev ilm ja mootoririkked sundisid neid peagi oma otsinguid lхpetama.
Kell 12.45 jхudsid Saksa laevadeni ka kuus vana kahetiivalist torpeedolennukit “Swordfish” kьmne hдvituslennuki saatel. Hдvituslennukeid pidi rohkem tulema, kuid osa neist ei leidnud vaenlast merel ьles. Saksa laevade дgedas tхkketules viskasid “Swordfishid” oma torpeedod vette, kuid ьkski neist ei tabanud. Kхik kuus Inglise torpeedolennuki lasksid sakslased alla.
Londonist 80 kilomeetrit kirde poole jддvas Harwichis baseerus kuus I maailmasхja ajal ehitatud hдvitajat. Kell 11.56 said needki kдsu merele minna. Ьsna pea tossutasidki hдvitajad “Cambell”, “Mackay”, “Vivacious”, “Walpole”, “Whitshed” ja “Worcester” kommodoor C. T. M. Pizey juhatusel ida suunas – punkti, kus tььrimeeste arvestuste kohaselt pidid nad kohtuma Saksa laevadega. Hдvitajal “Walpole” tuli mingi vigastuse tхttu baasi tagasi pццrduma ja teekonda jдtkasid viis laeva.
Samal ajal kui kommodoor Pizey hдvitajad sakslasi ьllatama rьhkisid, sхitis “Scharnhorst” Ostendest pхhja pool kell 14.31 miinile. Nii suurele laevale ei tдhendanud ьks miiniplahvatus veel midagi katastroofilist ja pдrast leki lokaloseerimist jдtkas ta poole tunni pдrast teekonda. See aga tдhendas seda, et kui Briti hдvitajate vaatlejad kell 15.43 Saksa laevu 4 miili pealt silmaga seletama hakkasid, leidsid nad ettearvutatud kohal suurtest laevadest ainult “Gneisenau” ja “Prinz Eugen” eest. “Campbell”, “Vivacious” ja “Worcester” lдksid rьndama lahingulaevu, “Mackay” ja “Whitshed” aga ristlejat. Sakslased avasid tхkketule ja neili hдvitajat saatsid oma torpeedod teele 3 kilomeetri pealt ning ei tabanud. Hдvitaja “Worcester” ьritas lдhemale sхita, kuid sai tabamuse 280-mm mьrsuga ja suutis ainult imekombel baasi tagasi jхuda. Ьlejддnud hдvitajad jхudsid tagasi vigastumatuina.
Peaaegu ьheaegselt Briti hдvitajate torpeedorьnnakuga rьnnati Saksa laevu ka хhust. Kuid vдljalennanud 242 pommilennukist leidsid vastase ьles vaid 39. Neist 15 tulistasid sakslased alla, aga ka ьlejддnud 24 ei saavutanud ьhtegi pommitabamust. Ja kui nad oleksidki saanud mхne pommiga Saksa suurtele laevadele pihta, ega see sakslaste teekonda oluliselt ei oleks hдirinud. Sest Inglise pommilennukeil olid seekord kaasas tavalised fugasspommid, mis oleksid lхhkunud vaid laevade pealisehitisi, soomustekke lдbimata. Soomus lдbistavaid pomme ei olnud mхtet kaasa vхtta, sest neile soomuse purustamiseks vajaliku kiiruse saamiseks tuleb neid pomme visata kхrgelt, mis oli aga seekord madala pilvituse tхttu vхimatu.
Peale eelnimetatud 15 allatulistatud pommilennuki kaotasid inglased ka 17 pommitajad kaitsnud hдvituslennukit.
Kella 15.30 ja 17.40 vahel rьndasid Saksa laevu ka mitmes grupis kohalelennanud Briti merelennuvдe torpeedo- ja pommilennukid, kokku 30 lennumasinat. Ka need rьnnakud lхppesid tulutult, rьndajad ise kaotasid kaks lennukit.
Peagi vхttis saabuv pimedus Inglismaa rannikust jдrjest enam eemalduvad Saksa laevad kaitsva hхlva alla, varjates neid Briti lennukite eest. Kuid mitte miinide eest. Kell 19.55 sхitis nььd juba Hollandi ranniku lдhistel liikuv “Gneisenau” miinile, kuid pдrast lьhikest peatust jдtkas 25-sхlmilise kiirusega teekonda.
Kell 21.34 sхitis “Scharnhorst” teist korda miinile, saades nььd juba tхsisemalt viga. Laev neelas 1000 tonni vett ja ta vasakpoolne turbiin jдi seisma. Kell 22.23 jдtkas ta aeglaselt kдigul teekonda.
13. veebruari varahommikul jхudis “Scharnhorst” Wilhelmshavenisse, “Gneisenau” ja “Prinz Eugen” aga Elbe suudmesse. Operatsioon “Zerberus” oli lхppenud.
12. veebruari ebaedust raevunud inglased vandusid kдttemaksu ja see хnnestuski. Ццl vastu 17. Veebruari sai Kielis dokki pandud “Gneisenau” pihta raske pommiga, mis tabas ta vццriosa. Jдrgnev tulekahju ja laskemoona plahvatus tekitasid “Gneisenaule” rasked purustusi. Esialgu ьritati laeva remontida, kuid 1943. Aasta jaanuaris loobuti sellest. “Gneisenau” pukseeriti Gotenhafenise, kuhu jдeti seisma. Suurtьkid vхeti maha ja viidi Atlandi vallile – kindlustusvццndile Atlandi ookeani ja Inglise kanali rannikul, mis pidi takistama Inglise-Ameerika vдgede sissetungi Euroopa mandrile.
“Scharnhorsti” hukkumine
1943. aasta jхulude eel liikus Norra merel ja Barentsi merel vastassuundades kaks konvoid. 20. detsembril vдljus Inglismalt konvoi JW 55B, mis sхitis Murmanskisse, 23.detsembril aga lдks Murmanskist vastassuunas teele konvoi RA 55A . Esimesse kuulus 19 ja teise 22 transpordilaeva, vahetuks kaitseks oli mхlemal konvoil kьmme hдvitajat, esimesel konvoil lisaks neile veel kolm traalerit.
18. detsembril oli Inglismaalt tulema hakkata konvoi katteks Murmanskist vдljunud Inglise eskaader, mis oli sinna jхudnud kaks pдeva tagasi. Eskaadrisse kuulusid lahingulaev “Duke of York”, kergeristleja “Jamaica” ja neli hдvitajat Home Fleet’i ьlemjuhataja admiral Bruce Fraseri juhatusel. 23. detsembril vдljus mхlema konvoi katteks Murmanskist veel teinegi Inglise eskaader, kuhu kuulusid raskeristleja “Norfolk” ning kergeristleja “Belfast” ja “Sheffield” viitseadmirali R. L. Burnetti juhtimisel.
Murmanskisse mineva konvoi avastati Saksa luurelennuk 22. detsembril Fддri saarte juures. Jдrgmise pдeva hommikust hakkasid luurelennukid konvoid JW 55B pideva valve all hoidma. Saksa хhuluure ei mдrganud aga ei lддnde liikuvat konvoid ega Fraseri ja Burnetti eskaadrit. Arvestades seda, kдskis admiral Fraser konvoist RA 55A neljal hдvitajal minna ьle konvoisse JW 55B. Nхrgendatud kaitsega konvoil RA 55A kдskis ta sхita lддnde Karusaarest pхhja poolt, 14 hдvitajani tugevdatud kaitsega konvoil JW 55B aga esialgu hoida kurssi kirdesse ja mццduda Karusaarest lхuna poolt.
Esimese jхulupьha, 25. detsembri pealelхunal sai Alta fjordis asuv Saksa laevastikukoondis suuradmiral Dцnitzilt kдsu merele minna ja peagi Karusaare juurde jхudev konvoi JW 55B uputada. Kell 19.00 lдksidki Alta fjordist merele lahingulaev “Scharnhorst” ja viis hдvitajat kontradmiral Erich Bey ьldjuhatamisel.
Meri oli tormine ja lisaks sellele tuleb arvestada, et jдrgnevad sьndmused hargnesid 72 pхhjalaiusest pхhja pool, kus sel ajal oli polaarцц. Ainult sьdapдeval, kui pдike oli kьmmekond kraadi horisondi taga, on seal umbes neli tundi videvikku.
26. detsembril kell 3.39 sai admiral Fraser Admiraliteedilt raadioteade, et “Scharnhorst” on tхenдoliselt merel. On vхimalik, et Inglise raadioluure oli kinni pььdnud keskцц paiku admiral Bey saadetud teate Dцnitzile, et vхib-olla tuleb tormi tхttu hдvitajad tagasi saata ja konvoid rьnnata ainult “Scharnhorstiga”.
Kell 8.40 hommikul saatis admiral Bey oma hдvitajad lahkrivis “Scharnhorsti” ette, et konvoid avastada. Bey arvas, et on jхudnud juba konvoi kursile, ja “kammis” edelasuunda, samal ajal aga mццdus konvoi paralleelkursil parempoolsest Saksa hдvitajast 15 miili kauguselt.
Samal ajal kui Bey oma hдvitajad laiali saatis, avastas “Scharnhorsti” Burnetti lipulaev ristleja “Belfasti” raadiolokaator 18 miili kauguselt. Ristlejad sхitsid lдhemale ja kui vahemaa oli vдhenenud 7 miilini, laskis “Belfast” “Scharnhorsti” pihta valgustusmьrsu. Kell 9.29 kдskis Fraser konvoil pхhjasuunda pццrduda ja konvoi kaitselaevastikust neljal hдvitajal ristlejaile abiks minna.
“Scharnhorst” ei vastanud ristlejate suurtьkitulele. Inglise mьrsu tabamus lхi puruks ta radari ja vццrikahurite kaugusmххtja ning admiral Bey otsustas ristlejatega mitte jantima hakata. Pealegi oli Beyl kдsk suurte sхjalaevadega lahingut pidada ainult ддrmisel vajadusel. Arendades 30-sхlmelist kiirust, jдttis ta ristlejad kaugele maha, sest sellise kхrge lainega ei teinud ristlejad mitte ьle 24 sхlme. Sхitnud esialgu kagusse, pццrdus “Scharnhorst” peagi pхhja, sest ta retke eesmдrk oli ju ikkagi konvoi hдvitamine, et lддnest tulev varustus idarindele ei jхuaks. Ilmselt oli vahepeal admiral Beyni jхudnud raadioteade, mille kella ьheksa ajal oli kaldabaasi saatnud Saksa allveelaev U 601 ning kus teatati konvoi JW 55B asukoht ja kurss.
Loobunud “Scharnhorsti” lootusetust jдlitamist, pццrdusid Inglise ristlejad loodesse ja lдhenesid konvoile. Kell 10.40 ьhinesid ristlejatega neile toeks saadetud hдvitajad.
Teadmata, et “Scharnhorst” on pхhjakursile keeranud, sai konvoi kell 12.00 kдsu vхtta kurss kagusse Koola lahele. Ristlejad olid sel ajal konvoist 11 miili ida pool. Viis minutit hiljem avastas “Belfasti” raadiolokaator “Scharnhorsti” uuesti, seekord 15 miili pealt. Laevad sхitsid lдhenemiskurssidel ja kell 12.21 avasid ristlejad 6 miili pealt tule. Kaasasoevad neli hдvitajat saadeti torpeedorьnnakule, kuid kuna “Scharnhorst” tagasikursile pццrdus, ei saanud hдvitajad talle torpeedolasu kaugusele. Saksa hдvitajad olid selleks ajaks tulutu “kammimise” lхpetanud ja kogunenud varem kokkulepitud paika umbes 23 idapikkusel ja 74 pхhjalaiusel, mis jдi alanud lahingust 18 miili lхuna poole. Seal jхudis nendeni admiral Bey kдsk otsida konvoid lддne poolt. Kella ьhe paiku mццdusid Saksa hдvitajad konvoist umbes 8 miili lхuna poolt midagi mдrkamata. Lддnde liiguti kuni kella 14.18-ni, mil hдvitajaid juhatav merekapten Johannnesson sai admiral Beylt kдsu Alta fjordi tagasi sхita.
Sel ajal aga avas “Scharnhorst” vastutule. Ristleja “Norfolkil” sai 280-mm mьrsuga pihta ja muutus vanarauaks ahtripoolne peakaliibrisuurtьki torn, samuti radarijaam. Vigastusi sai ka “Sheffield”. Kell 12.41 kдskis admiral Burnett tulistamise lхpetada ja vastast jдlgida ainult raadiolokaatoriga. Polnud mхtet oma ristlejaid raskete Saksa mьrskude alla saata, sest arvestus nдitas, et peagi jхuab “Scharnhorsti” kursile lahingulaev “Duke of York”.
Nii olegi. Meremeeste keeles sьd-ost-osti liikuv “Scharnhorst” jхudis “Duke of Yorki” radari vaatevдlja kell 16.17. Selleks ajaks oli ilm uuesti pime ja “Scharnhorstilt” ei mдrganud oma peavaenlase lдhenemist. Kui lahingulaevade vahemaa oli vдhenenud 6 miilile, lasti “Duke of Yorkilt” ja “Belfastilt” Saksa lahingulaeva kohale valgustusmьrsud, seejдrel avati Fraseri lipulaevalt ja temaga kaasas olevalt ristlejalt “Jamaica” tuli ka lahingumьrskudega.
“Scharnhorsti” oli tabatud ootamatult. Kulus mitu minutit, kuni seal suudeti mддrata suunad ja kaugusel Inglise laevadeni ning avada vastustuli. Kell 17 avasid tule ka lдhemale jхudnud ristlejad “Norfolk” ja “Belfast”. Ristleja “Sheffieldil” oli vigastada saanud ьks sхuvхll ja edasisest lahingust ta osa ei vхtnud. “Scharnhorst” vхttis kursi itta ja Inglise laevad hakkasid temast aegpidi maha jддma. Aeg-ajalt pццrdus “Scharnhorst” kaguse, et tulistada ka vццrisuurtьkkidest. Mхlemad Inglise hдvitajate grupid ьritasid minna torpeedorьnnakule, kuid ikka veel jдtkuvas tormis ei suutnud nad “Scharnhorstile” jдrele jхuda. Kella 17.40-ks olid ka ristlejad niivхrd maha jддnud, et “Scharnhorst” vдljus nende tule ulatusest. Jдtkus vaid lahingulaevade suurtьkiduell. Kuid kell 18.20 hakkas “Scharnhorsti” kiirus langema. Ta oli saanud tabamuse katlaruumi, kus plahvatus vigastas aurutorusid ja aurulekke tхttu turbiinide pцrded langesid. Teisest mьrsutabamusest kiilus kinni vццrisuurtьkitorn. Selle laskemoonakeldris tekkis tulekahju, mis kandus ьle ka kхrvalasuva keskmise suurtьkitorni laskemoonakeldrisse. Laskemoonakeldrid tuli uputada, pдrast keldreist vee vдljapumpamist tulistas keskmine torn edasi, vццritorn aga jдigi vakka.
Kell 18.24 katkestas “Duke of York” tuleandmise, olles selleks ajaks teinud 52 kogupauka ja vдlja lasknud 520 356-mm mьrsku. “Scharnhorsti” katlaruumis kдis aga sel ajal kibekiire remonttцц laeva peamehaaniku korvetikapten Kцningi juhtimisel. Suur osa vigastusi saigi parandatud ja laeva kiirus, mis vahepeal oli langenud, tхusis aegmццda 25 sхlmeni. Kuid paistab, et ka admiarl Bey ei uskunud enam oma pддsemisse, sest ta laskis teele saata Hitlerile mддratud radiogrammi: “Vхitleme viimse mьrsuni!”
Vaevalt kьll admiral Beyl oma tхotust tдita хnnestus ja vaevalt ka Hitler selle tхotuse tдitmist kontrollida sai. Kindel on aga see, et vahepealne kiiruse langus vхimaldas Inglise hдvitajail “Scharnhorstile” jдrele jхuda ja torpeedorьnnakule minna. Esimestena tegid seda “Duke of York” ja “Jamaicat” saatvad hдvitajad. Nad lдhenesid “Scharnhorstile” paarikaupa – “Savage” ja “Saumares” peaaegu lahingulaeva kiiluvees, “Scorpion” ja Norrale kuuluv “Stord” aga paralleelkursil umbes 5 miili lхuna pool. Kahte esimest hдvitajat mдrgati “Scharnhorstilt” juba kaugelt ja avati nende pihta tuli 150-mm keskmise kaliibriga suurtьkkidest. “Scorpioni” ja “Stordi” aga mдrgati lahingulaevalt alles siis, kui need olid talle umbes miili kaugusel otse vццri ette pццranud. Kui “Scharnhorst” oleks jдtkanud endist kurssi, oleks ta oma vдikesed vastased vхinud kogu oma allesjддnud tulejхuga puruks lasta, kuid selle asemel pццrdus ta jдrsult paremale, pццrates kallalekippujate poole ahtri. Mхlemad hдvitajad saatsidki oma torpeedod teele. 16 torpeedost tabas ьks katlaruumi kohta ja laeva kiirus langes 22 sхlmeni.
“Scharnhorst” oli nььd pццrdunud edelasse ja jдi pardaga enne ta kiiluvees tulnud “Savage’i” ja “Saumaresi” poole. Kahe miili pealt lasksid need nььd vдlja 12 torpeedot, millest 2 – 3 tabas. “Scharnhorsti” kiirus vдhenes, samuti vahemaa “Duke of Yorki” ja “Jamaicaga”. Kell 19 avasidki need uuesti tule. Paarkьmmend minutit hiljem avas tule ka kohalejхudnud ristleja “Belfast”.
“Scharnhorst” pхle. Jдrjest uutest tabamustest muutusid ta pealisehitused vormituks rauarusuks. Kell 19.30-ks oli kiirus langenud 5 sхlmeni. “Scharnhorsti” pihta lasksid oma torpeedod nььd vдlja ristlejad “Belfast” ja “Jamaica”, seejдrel ka Burnetti ristlejaid saatnud hдvitajad “Musketeer”, “Matchiese”, “Opportune” ja “Virgo”. Ьhtekokku lasti koos eespool nimetatud laevadega “Scharnhorsti” pihta vдlja 72 torpeedot, millest kaheksa tabasid. Tдpseim torpeedokьtt oli ristleja “Jamaica”, mille kuuest torpeedost tabasid kolm, sundides lahingulaeva kell 19.37 seiskuma.
See oli lхpp. “Scharnhorst” vajus jдrjest rohkem paremale kreeni. Admiral Bey ja lahingulaeva komandцr merekapten Fritz Hinze lasksid end maha. Kell 19.45 kostis laevalt tugev plahvatus, ta lдks ьmber ja uppus.
Jдrgneva tunni jooksul kammisid Inglise ristlejad ja hдvitajad “Scharnhorsti” hukkumiskohas merepinda. Veest leiti 36 veel elusat meremeest ja kapten Hinze laip. Lahingulaeval olnud 2029 mehest oli hukkunud 1993.
Vхidukal Inglise sхjalaevadel oli kьtust otsakorral ja nad lдksid Murmanskisse tankima. Sealsed naftahoidlad jдid tьhjemaks ligi 10000 tonnist masuudist.
“Tirpitzi” hukk
1943. aasta sьgisel toimetas Inglise allveelaev Pхhja-Norra rannikule Alta fjordi lдhistele norralasest leitnandi Petterseni. See noor mees oli vдrskelt lхpetanud luurekooli Inglismaal ja pidi nььd pikemaks ajaks asuma Alta fjordi kaldale, et hoida silma peal “Tirpitzil”.
Pettersen leidiski tццkoha ьhe kohaliku ehitusfirma bьroos. Sageli oi tal asja fjordi kaldale ja et see ei tunduks kaine mehe liigse uudishimuna, laskis ta endale tekkida joodiku ja kakleja kuulsuse. Selles дhmase nдoga ringituiajas oli raske kahtlustada teravapilgulist luurajat, kes hoolega jдlgis “Tirpitzit”.
Jдrgnenud 1944. aasta talvel pommistasid 11. ja 12. veebruaril “Tirpitzit” 15 Vene pommilennukit. Lahingulaev sai vaid kergeid vigastusi ja ta remont lхpetati mдrtsi keskpaigas. Pдrast katsetusi sama kuu lхpul oli “Tirpitz” jдlle lahinguvalmis. Petterseni raadiojaamast lendas see teade Inglismaale.
30. mдrtsil lдks Scapa Flow’st Norra merele kaks Inglise laevastiku eskaadrit, mille koosseisus olid lennukikandjad “Victorious” ja “Furious”, 4 eskortlennukikandjat, 2 lahingulaeva, 3 raskeristlejat, 1 kergeristleja ning 5 hдvitajat. 2. Aprilli pealelхunal kohtusid mхlemad eskaadrid Alta fjordist 250 miili loode pool.
Leitnant Pettersen oli selleks ajaks muutunud meteoroloogiks, kes saatis iga kahe tunni tagant inglastele ilmateateid. Ilm oli Alta fjordis lootustandavalt selge ja цц jooksul lдhenesid Inglise laevad “Tirpitzile” 120 miili peale. Tдpsemalt kьll lдhenesid kхik laevad peale “Duke of Yorki”. Ьlemjuhataja jдlgis pommitamisoperatsiooni eemalt, pannes selle vahetu juhatamise oma asetajale admiral Moore’ile.
3. aprilli varahommikul kell 4.15 hakkasid lennukid хhku tхusma. Esimeses laines lдks teele 21 ьhemootorist pommitajat “Barracuda” hдvituslennukite saatel. Teises laines, mis lдks teele kell 5.25, oli samuti 21 “Barracudat” ja 40 hдvituslennukit. Kьmnel pommitajal olid kaasas 725-kilogrammised soomus lдbistavad pommid, mis inglaste arvestuse kohaselt 1,1 kilomeetri kхrguselt visatuna pidid “Tirpitzi” soomustekkidest lдbi lццma. “Tirpitzi” ьlateki soomuse paksus oli 50 mm, selle all oli aga peasoomustekk, mille paksus oli 100 – 120 mm.
Kell 5.29 hakkasid esimesed pommid langema. Hдvituslennukid puistasid sel ajal kuulirahega ьle “Tirpitzi” хhutхrjesuurtьkkide meeskondi. Kohe tehti laeva kohale ka suitsukate, kuid oli juba hilja – lahingulaev sai kolm tabamust soomust lдbistavate pommidega ja kьmmekond tabamust vдiksemate pommidega. Teisest lennukilainest oli tabamusi vдhem – ьks soomust lдbistava pommiga ja viis vдiksemate pommidega.
Inglaste kaotused olid kahe rьnnaku peale neli lennukit; sakslased lasid alla kaks pommitajat ja ьhe hдvituslennuki, ьks pommitaja oli aga lennukikandjalt хhku tхusta ьritades vette sulpsatanud ja koos meeskonnaga uppunud.
“Tirpitz” sai seega ligi 20 pommitabamust, neist neli soomust lдbistavate pommidega. Kuid pommituslenduril ei pidanud kinni oma instruktsioonidest ja viskasid soomust lдbistavad pommid alla 200 – 400 meetri kхrguselt. Peasoomustekist pommid seetхttu lдbi ei lццnud, vaid lхhkesid selle peal. Laeva ьlemistes ruumides oli vigastusi palju, seal algas tulekahju, surma sai 122 meeskonnaliiget. Pommiplahvatused raputasid laevakeret nii, et veealuse osa liitekohtades pudenesid vдlja sinna pдrast kддbusallveelaevade rьnnakut pandud tsementsegust plommid. Laeva keresse voolas tuhandeid tonne vett ja laeva sьvis suurenes 2 meetri vхrra. Jдlle oli paigast pхrutatud ьks turbiin ja osa katlaid, ьks peakaliibrisuurtьki torn jдi liikumisvхimetuna seisma.
“Tirpitzil” tuli uuesti alustada remonti, mis seekord kestis kolm kuud. Puksiirid vedasid laeva uuele kohale, kus ta pandi tihedalt vastu kallast ja piirati mere poolt torpeedovхrkudega.
Juulikuus sai “Tirpitz” lahingukorda, kuid 17. Juulil veidi pдrast keskццd rьndasid teda jдlle Inglise lennukikandjailt startinud pommitajad. Pхhja-Norras oli sel ajal polaarpдev, Saksa vaatluspostid teatasid lдhenevaist lennukeist ning lahingulaeva kohale pandi хigeaegselt suitsukate. Paksu tossu sisse pommitati umbropsu ning tulu sellest pommitamisest ei olnud. Mхni aeg hiljem tehti teinegi pommitamiskatse, kuid loodus oli seekord suitsukatte tegemise enda peale vхtnud – fjordi kattis paks ja kхrge udu. (Petersen oli selleks ajaks sissekukumise vдltimiseks juba sealtkandist lahkunud.)
Ka seadpuhku oli inglastel merel hulk laevu admiral Moor’i juhatusel – 3 lennukikandjat, 1 lahingulaev, 4 ristlejat ja 12 hдvitajat. Esialgu nдis, et seekordne ettevхtmine jooksis tдiesti tьhja, kuid pдris nii ei olnud. Lennukikandjate kaitseks vдljasaadetud suure tegevusraadiusega “Liberator”- ja “Catalina”-tььpi merelennukid uputasid 17. Juuli хhtul Saksa allveelaevad U 347 ja U 361.
18. augutil lдks admiral Moore Home Fleet’i laevadega jдlle Alta fjordi poole teele. Seekord oli tal kaasas 3 suurt ja 2 eskortlennukikandjat, 1 lahingulaev, 3 ristlejat, 14 hдvitajat ja mitu fregatti. 22. Augusti lхuna paiku ettevхetud pommitamisel ei saanud “Tirpitz” tabamusi, rьndajad aga kaotasid kolm lennukit. Sama pдeva хhtul vigastas Saksa allveelaev U 354 Moore’i laevastikust eskortlennukikandjat ja uputas fregati “Bickerton”. Inglased tegid 23. Augustil “Tirpitzile uue хhurьnnaku ja said seekord kaks tabamust. Ьks 725 –kg soomust lдbistav pomm kukkus tхesti lдbi peasoomusteki, kuid ei plahvatanud. Teine, 225-kg pooleldi soomust lдbistav pomm kukkus ьhe peakaliibrisuurtьki torni katusele, kuid ei saanud selle 130-mm soomust jagu. Sakslased tulistasid seekord alla viis lennukit. Ka 29. Augustil ьritasid lennukid “Tirpitzi” veel kord pommitada, kuid хigeaegselt pandud suitsukate hoidis seegi kord tabamused дra.
Inglastele sai selgeks, et lennukikandjail baseeruvad vдikesed pommitajad oma suhteliselt kergete, alla tonni kaaluvate pommidega ei suuda nii suurt sхjalaeva uputada. Pхhja lasta oli aga “Tirpitzit” ilmtingimata vaja – see vabastanuks Pхhja-Atlandil liikuvad konvoid Saksa pealveelaevade kallaletungiohust ja vхimaldanuks saata seni “Tirpitzit” valvavad Inglise suured sхjalaevad Idalaevastikku jaapanlaste vastu vхitlema.
Ja nььd otsustati “Tirpitzit” rьnnata neljamootorilise raskepommitajatega “Lancaster”. Kuna need ei suudnud kaks korda vajalikku vahemaad lдbi lennata, tehti lepe Vene vдejuhatusega, et Šotimaalt startinud lennukid maanduvad pдrast pommitamist Arhangelski lдhedal. Selline operatsioon algaski 11.septembril, kui teele lдks 39 “Lancasterit”. Kuid Pхhja-Norras oli halb ilm ja lennukid lendasid otse Venemaale. 15.septembri koidu ajal mindi sealt 28 lennukiga tagasiteele ja puistati oma pommid alla. “Tirpitz” sai ьhe tabamuse 4,5-tonnise pommiga, kaks samasugust pommmi lхhkesid ta lдhedal. Laeval said vigastada kьtuse- ja хlitankid, nii et tohutu хlilaik valgus mццda fjordi laiali. Laeval tekkis tulekahju ning ta vццriosa sai tugeva leki. “Tirpitz” oli jдlle teguvхimetu.
7. oktoobril 1944 lдks Barentsi mere kaldal paiknev Vene 14. armee rьnnakule seals Saksa 19. mдgikьttide korpuse vastu. 12. oktoobril vallutati torpeedokaatreilt ja “merekьttidelt” maandatud meredessantiga Soome sadam Liinahamari. 21. oktoobril jхuti lдbi kitsa Soomemaa siilu – Petsamo – vдlja Norrasse.
Alta fjord paiknes neist sьndmustest 300 km lддnes, kuid ei olnud teada, kui kaugele venelased oma rьnnakuhooga vдlja jхuavad, ja “Tirpitz” otsustati varakult lддne poole viia. Et varjata laeva liikumisvхimetust, lavastati “Tirpitzi” pukseerimine lahingulaeva iseseisva sхiduna. Puksiiridena kasutati “Tirpitzi” ees sхitvaid valvelaevu, puksiiritrossid olid aga tхmmatud vee alt.
18. oktoobril avastasid Inglise luurelennukid “Tirpitzi” Tromsost 3 miili lддne pool. Juba 29. oktoobril tegid 38 “Lancasterit” talle pommirьnnaku, kuid tiheda madala pilvituse tхttu ei saadud ьhtegi tabamust. Rьnnakut kordasid 12. novembril hea nдhtavuse juures. Ja nььd tuli lхpp. Juba esimesest tabamusest 5,45-tonnise “Talboy”-nimelise pommiga vajus laev vasakule 30 kreeni. Peagi jдrgnes veel mitu tabamust niisama raskete pommidega, ahtrisuurtьkkide laskemoonakelder plahvatas ja “Tirpitz” lдks ьmber, toetudes pealisehitusega pхhja. Kuna vesi oli seal madal, jдi “Tirpitzi” parempoolne pхhjaosa ьle veepinna. Hukkus 1204 meremeest, neist suurem osa laeva siseruumides. Sealt suudeti pддsta vaid 82 meest, kes lдbi laevapхhja lхigatud augu vдlja ronisid.
Euroopa suurim sхjalaev oli muutunud vanarauaks.
Sissejuhatus
Tдnapдeval on vдga populaarne ”Titaaniku” lugu, kuid maailmaajaloos olid ka teised mereхnnetused, mis tхid endaga kaasa inimohvreid.
See teema on valitud, et uurida mхnede suurlaevade ajalugu.
Kдesolevas tццs kirjutasin Saksa lahingulaevadest, sest just Saksa lahingulaevad olid kхige vхimsamad.
Lahingulaevad olid II maailmasхja peamine mererelv. Neil oli kхige parem soomuskatte ja ka kхige suurem suurtьkkide arv.
“Bismarck” ja “Tirpitz” olid sel ajal maailma kхige vхimsamad sхjalaevad. “Bismarcki” pikkus oli 150 m ja kхrgus 42.5 m, s.o. 17-korruselise hoone kхrgus. Selle laeva suurtьkid said lasta 22 miili kaugusesse, vaatamata sellele on need laevad merepхhjal.
Kasutatud kirjandus ja muud allikad
Osvald Nilson “Merelahing”, Tallinn “Koolibri” 1994;
William Manchester “Kruppi relvad”, Tallinn “Eesti raamat” 1974;
Хun Mati “Lahingud Atlandil ja polaarmeredel 1939 – 1945”,
Tallinn “Olion” 1995;
http://web54.sd54.k12.il.us/schools/keller/jmikes/eur/bis.htm
http://www.airartnw.com/bismarck.htm
Sisukord
Sissejuhatus …………………………………………………………………. 4
Saksamaast …………………………………………………………………...5
Inglismaas laevastik………………………………………………………….8
Saksa lahingulaevade ookeaniretked……………………………………..11
”Hoodi” ja ”Bismarcki” hukkumine……………………………………...14
“Gneisenau”, “Scharnhorst” ja “Prinz Eugen” sхidavad lдbi Inglise kanali ………………………………………………………………………...23
“Scharnhorsti” hukkumine ………………………………………………..28
“Tirpitzi” hukk……………………………………………………………...33
Kokkuvхte…………………………………………………………………...37
Kasutatud kirjandus ja muud allikad…………………………………….38
Lisad
“Leipzig”, “Deutschland”, “Admiral Scheer”
“Gneisenau”, “Bismarck”
“Tirpitz”, “Prinz Eugen”
“Gneisenau” , “Scharnhorst”
Admiral G. Lьtjens
“Bismarck”, admiral J. Tovey, admiral L. Holland
“Hood”, “Rodney”
“Suffolk”, “Norfolk”
“Hoodi” komandцr kommodoor R. Kerr
“Prince of Wales”
Lдbisхit Inglise kanalist
“Tallboy” pommid
Kokkuvхte
Tццs on pььtud seletada mхningate sхjalaevade retked. On nдidatud mхned episoodid II maailmasхjast.
Mis juhtuks kui ”Bismarckil” хnnestuks tema reid?
Seda ei tea keegi, me vхime ainult oletada.